Südametunnistus ja põsemikrofon (EE)

06.11.2019

SÜDAMETUNNISTUS JA PÕSEMIKROFON
Meelis Oidsalu

Eesti Draamateatris esietendunud „Võrk“ näitab, kui ohtlik on avalikule arvamusruumile, kui meediamaja omanikud tootearendusosakonna ja toimetuse uksed segi ajavad, kirjutab Meelis Oidsalu.

Ameerika Ühendriikides linastus 1970ndate keskel mitu filmi süsteemi vastu mässu tõstvatest valgetest meestest. 1975. aastal linale jõudnud Miloš Formani film „Lendas üle käopesa“ sai mõttelise järje kohe järgmisel aastal vähemalt kahe filmi kujul: Martin Scorsese „Taksojuht“ ja Sidney Lumeti „Võrk“. „Võrk“ on lugu hulluvast telediktorist Howard Beale’ist, kes vallandamisteate peale otsekui protestiks mõistuse kaotab ja kelle hullumist telekanal reitingute huvides häbitult ekspluateerib. Beale’i juhtum leiab tsiteerimist ka hiljuti kinodesse jõudnud ja palju kõneainet pakkunud Todd Phillipsi filmis „Jokker“. 2017. aastal esietendus „Võrgu“ teatriversioon Londonis, äsja tõi selle Eesti Draamateatris lavale Hendrik Toompere jr. Diktor Beale’i rollis astub üles Hendrik Toompere.

Õigupoolest on „Võrku“ lohutav vaadata kõigil neil, kes netiportaalide klikilembuse, ajakirjanduse ja sisuturunduse vaheliste piiride hägustumise või tõsieluseriaalide vohamise kui 21. sajandi haiguse pärast meelt heidavad. See, mida ambitsioonikas psühhopaat Diana ­Christensen (Marian Heinati esimene roll Eesti Draamateatris) telekanali uudistetoimetusega teeb, ei erine kuidagi 21. sajandil käibel olevast meedia allakäigu narratiivist. Tänapäeval tele- või veebimeediale omistatud sümptomid ja probleemid on 1976. aasta filmis täiesti olemas ja üsna räigel kujul.

Meedia kommertsialiseerumise jutuga näib olevat samasugune lugu nagu nooruse hukkaminekuga. Ajakirjandus läbib iga märkimisväärse infotehnoloogilise murranguga kommertsialiseerumislaine, mille käigus agaralt ja kobavalt otsitakse-katsetatakse viise, kuidas uusi infotehnoloogilisi lahendusi võimalikult kestlikult kasumiks pöörata. Seda protsessi pole põhjust ilmtingimata demoniseerida, sest ajakirjandusettevõttel peab sõltumatuse tagamiseks olema püsiv tuluvoog. Samuti pakub iga uus meedium huvitunutele võimalusi enese arendamiseks. Infotehnoloogia on küll meediapilti killustanud, ent pakub enneolematuid võimalusi kuulata jooksurajal või tööpostil tippülikoolide loengusarju, audioraamatuid või kolmetunniseid käsitööraadiosaateid.

LEE HALLI DRAMATISEERITUD „Võrk“ näitab, kui ohtlik on avalikule arvamusruumile, kui meediamaja omanikud tootearendusosakonna ja toimetuse uksed segi ajavad. Eesti publikule võiks see lugu rääkida ka sellest, kui kuradi palju meil on vedanud, et meie sõltumatu, avalikest vahenditest rahastatud rahvusringhääling ei piirdu raadiokanaliga, nagu see on juhtunud USAs. Rahvusringhäälingu ärakaotamise, politiseerimise või kommertsialiseerimise pooldajatele on „Võrk“ kohustuslik vaatamine.

„Võrgu“ tegevustiku kultuuriline päästik on autentsuseigatsus. Hullunud telediktorist Howard Beale’ist saab telekanali superstaar ainult tänu sellele, et tema hullus rahuldab auditooriumi iha tsenseerimata, vahendamata otseütlemise järele. Howard Beale’i avanemine pole küll nii rõlge kui telediktor Urmas Reitelmanni oma. Kanali programmijuhil Dianal on nina sellise tellitud tõelisuse peale ja lisaks hullumeelse tõerääkija Beale’i sõule annab ta eetrisse tõsieluseriaali, milles põrandaalune afroameeriklaste organisatsioon paneb toime tegelikke terroriakte.

Autentsuseiha peavoolustumine ning vastukultuuri kommertsialiseerumine on ajaloos periooditi esinev nähtus. Ka autentsuse turul on oma oligarhid, Lee Halli näidendis esindab neid Rein Oja kujutatud magnaat Jensen, kes Howard Beale’i hullumeelse tõerääkija karismat kapitalismikultuse levitamiseks kasutab. „Võrk“ näitab, et autentsus võib hõlpsalt osutuda ideoloogia turundusstrateegiaks ning osutab, et kui ajakirjandus ka ei suuda sellist arengut takistada, siis seda enam lasub toimetustel moraalne kohustus hoida mingigi osa väljaandest puhta ajakirjanduse ideaali teenistuses. Meediajuhi peamine kompetents on tema moraalne idealism, mis väljendub toimetuste sõltumatust tagavas hoiakus ka väga ebameeldiva poliitilise, tehnoloogilise või kommertsiaalse surve korral.

Tundub, et teatril on tänu etendusolukorra siin-ja-praegu efektile vahetum juurdepääs ­tõelisusele, ent kui järele mõelda, siis etendusolukorra vahendatus pole teatris sugugi väiksem kui filmis või teles. Jutt teatri „pärisusest“ filmi ja muu salvestatud meedia kõrval võib olla müüt, mida samuti tasub meediakriitiliselt hinnata. Selliseks kriitiliseks distantsiks loob võimaluse Draamateatri suurel laval kasutatav ja sõnalavastuse juures võõrana mõjuv helivõimendus – põsemikrofone ei üritatagi kuidagi peita, neid ei häbeneta ja nende kasutamine toimib teadliku nihestusvõtte, mitte pelgalt tehnilise hädatarvidusena. Karussellina keerlevalt lavalt oleks teksti laitmatu saali andmine mõistagi kole keeruline, aga need põsemikrofonid ja nende kaudu moonutatud heli on moraalse nihestuse markerid, ajakirjaniku moraalse võõrandumise sümbolid. Vaatajat kutsutakse üles oma meediakriitilist kõrva teritama, küsima endalt, kuivõrd ajakirjanik räägib oma häälega ja palju selles on esitusformaadist tingitud vahendatust. Moraalset peapööritust tekitava meediakarusselli kujund mängitakse lihtsasti loetavalt lahti, noorem Toompere on lavastuse sujuva kujundliku kaadervärgina käima saanud, aga just see masinlik kaadervärgilikkus hakkab lavastuse edenedes üha enam tegelastele kaasaelamist takistama.

Lee Hall oleks võinud filmistsenaariumi näidendiks kohandades julgemalt kääre kasutada, meediakorporatsiooni kontoripoliitikat kujutatakse liiga palju, laval tatsas tervelt neli murelikku mänedžeri, kellest ühelegi ei anta võimalust olla täisväärtuslik tegelane.

USUN, ET PÄRAST ESIKAT EI OLE lavastajal vaja oma maja sees õigustada uuele tulijale Marian Heinatile kohemaid suure saali tüki peaosa andmist, näitlejanna veenev ja täpne rollisooritus kõneleb enese eest. Hullunud diktori Howard Beale’i jutlused on vana Toompere esituses kuratlikult mõjusad, kordagi ei hakata publikusse mängima ja naeru nuruma, kuigi võimalusi selleks oleks palju.

Toompere jr publikuga suhelda ei karda, teises vaatuses kaasatakse Howard Beale’i sõusse publikuna ka saalisistujaid ja vähemalt esietenduse vaatajaskond tuli publikusoojendaja Karmo Nigula üleskutsetega kohmetuseta kaasa. Ainus kaadervärk, mida vist kunagi ühelgi teatrilaval käima polegi võimalik saada ja mis oma paratamatus kohmakuses naeruväärse ning liigsena mõjub, on suguakt, seda eriti juhul, kui selle kujutamises puudub vähimgi karikeerimis- või kujundlikkusetaotlus. Diana ja uudistetoimetuse juht Max Schumacher seksivad diivanil (Marian Heinatil ja Ivo Uukkivil on riided seljas, pole vaja karta ega põhjust kuhugi kaevata), ilmselt peab selle akti kestusest ja kulgemise loogikast välja lugema midagi veidra, suure vanusevahega paari suhte kohta. Suguline viiplemine laval on vajalik vaid siis, kui see annab dialoogis või muus tegevuses avalduvale suhtele mingi lisaplaani. Tekstis ja tegelastes on selles suguaktis avaldunud kärsitus ja nõutus juba olemas.

Ainus võõritav element selle suguakti juures on jällegi helifilter, akt ise toimub lava servas, poolenisti peidus, aga ühtimise heli jõuab harjumatu aredusega saali. Põsemikrofonid mõjuvad vahekorra ajal seetõttu eriti perversse ja sümboolse, pornograafilisena. Taotluslikult või mitte, aga lavastuses kujutatav meediatööstus raamistatakse sisuliselt seks hetkeks nurgataguse põsemikrofonipornona, olukorrana, kus meedium ongi sõnum ja objektiivse, moonutustevaba ajakirjanduse taotlust peetakse eluvõõraks idealismiks.

VEEBIMEEDIA ON TEESI „meedium on sõnum“ justkui lõplikult tõestanud. Keegi ei taha võtta vastutust „põsemikrofoni“ eest, sest ollakse vormi ohvrid ja kuidagi peab ju end kuuldavaks tegema. Ämblikud serveerivad end kärbseina, ajastu ohvreina, kelle ülesanne klikiajastul on klikke taga ajada, meedium kirjutavat selle justkui ette, toimetusil polegi justkui valikuvõimalust, tõejärgsel ajastul pole tõel vajalikku reitingut. Lee Halli „Võrk“ kutsub üles otsima inimesi meediumi taga, lihast ja luust inimesi, kelle valikud kujundavad avalikkust, aga kelle otsuseid kujundavaid nende isiklikud eesmärgid, tundeelu, vaimne tervis, moraalne rüht. Kriisi ja muutuste aegadel on peatoimetaja ja toimetuse liikmete vankumatusel ülioluline roll, isegi kui seda vankumatust peetakse eluvõõruseks või politiseerituseks.

„Võrgu“ tegelased valivad töö asemel auditooriumi ­teenindamise, meediapopulismi, sest nad murduvad, nagu Max, seavad oma isikliku edu ja publikuhuvi avalikust hüvest ülemaks, nagu Diana, või ei pea pingetele vastu ning haigestuvad, nagu Howard Beale, kellest sai esimene telereitingute tõttu tapetud inimene. Lavastuse lõpus tõuseb äsja maha lastud telediktor lavapõrandalt, jalutab eeslavale ja nendib oma surma. Selle võttega palutakse igati realistlikult kujutatud mõrva mitte sõna-sõnalt võtta, aga ehk just seetõttu veelgi tõsisemalt. Meediakriitilisusele vaatamata ei ole „Võrk“ meediatümitamise lavastus, pigem näidatakse, kui sigaraske, kariderohke ja tänamatu on ajakirjaniku töö, kui seda südamega teha.

Eesti Ekspress, 06.11.2019