Täpselt nagu elus? Kivirähk kirjutas EV100 sarja kõige traagilisema loo (EPL)

17.06.2018

TÄPSELT NAGU ELUS? KIVIRÄHK KIRJUTAS EV100 SARJA KÕIGE TRAAGILISEMA LOO
Jaak Allik

„Isamaa pääsukeste” loo traagika tuleb esile episoodiliselt lavale ilmuvate meestegelaste kaudu.

EV100 teatriprogramm on jõudnud finišisirgele ja muutunud üha huvitavamaks. On üllatav, et ükski teater pole loosiga sattunud aastakümne kujutamisel pöördunud mõne tolleaegse kirjandusteose poole. Küll on tellitud uusi näidendeid ja loomulikult sai enim pakkumisi Andrus Kivirähk. Detsembris Endla ja Kuressaare Linnateatri ühisprojektina valminud „Kaarnakivi perenaine” (lavastaja Peeter Tammearu) jutustas traagilistest 1950-ndate aastate algusest. Kuid Kivirähkile omaselt oli sealgi koomikat, helgust ja ootamatult avanevaid karaktereid. 15. juunil Keila kultuurikeskuses Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali osalusel esietendunud näidendis „Isamaa pääsukesed” on Kivirähk jõudnud aga hoopiski hämmastava tulemuseni.

Pealispindselt on tegu rahvast ohtralt naerutava külajandiga, millele võib ennustada menu paljude rahvateatrite ja näiteringide repertuaaris, sest mis võiks kindlamalt publikult naeru välja pressida kui see, et viis soliidses eas daami ja üks seitsmendat kuud lapseootel neiu kleebivad vuntsid nina alla ja hakkavad mängima noori sõdurpoisse. Kuid seda teevad meie Draamateatri suurepärased näitlejannad kogenud ning maitsevääratusest hoiduva lavastaja juhendamisel, siis võib isegi sellises žanris esituse eest mütsi maha võtta. Kui aga naeruhoogude vahel pisutki mõelda sellele, miks ja mida laval etendatakse, siis saab selgeks, et Kivirähk on kirjutanud EV 100 sarja kõige traagilisema loo. Ning see jutustab mitte iseseisvuse kaotanud 1930-ndatest, sõjaaegseist 1940-ndatest ega küüditamislainel 1950-ndatest, vaid meie tänapäevast, mil eesti rahvas elavat paremini ja rikkamalt kui kunagi varem.

Tegevus toimub ühes väljasurevas külas, kus postkontor likvideeriti seitse aastat tagasi, kadusid ka tööstuskaupade pood, pagar ja juuksur, lasteaed pandi kokku hääbuva kooliga ja kohe suletakse apteek. Alles on veel läbijooksva katuse ja katkise vetsupotiga kultuurimaja ning viis aktiivset naisterahvast, kes on kõigi seal tegutsevate „kollektiivide” (näite-, tantsu- ja kudumisringi ning laulukoori) tuumikuks. Ettevõtmisi pühendunult vedav õpetajanna Pilvi (Ülle Kaljuste kirgastunud esituses) on kirjutanud riigi juubelisünnipäevaks muusikali Vabadussõtta minevatest vapratest koolipoistest. Häda on ainult selles, nagu sõnab lasteaednikust pensionär Anu (järjekordne rõõm Ester Pajusoo suurepärasest mänguvormist!), et külalelu on jõudnud tagasi Vabadussõja aega, kui mehed olid rindel ja küla peal tuiasid vaid vanamutid. Paraku pole tänasel meesterindel midagi ühist Vabadussõja tandriga.

Meestest pole tolku

Loo traagika tulebki esile episoodiliselt lavale ilmuvate meestegelaste kaudu. Anu on sunnitud ülal pidama oma 40-aastast alkohoolikust poega Valdekut (Tiit Sukk), kes ilmub kultuurimajja vaid ema käest õlleraha lunima. Kooli kokatädil Helgil (Viire Valdmaa) on bussijuhist mees Otu (Tõnu Oja), kes on kogu Eesti riigi, selles „tilulilutavate” kulturnikute ja kõigi endast edukamate peale nii maruvihane, et unistab oma bussiga mõnest teele ettejäävast mersust üle sõita (kas mitte sama bussijuht, kes hiljuti püüdis jalgrattur Jürgen Ligit kraavi sõita?). Maailmavaateliselt kindel Otu pole juba kümme aastat ühtegi lehte lugenud ja võib arvata, et ta ammutab oma laialdased majandusteadmised ja viha ühe teatava erakonna kihutuskoosolekuilt.

Helgil on ka poeg Jaagup (Christopher Rajaveer), kes käib surnupealuuga mustas pusas (kogu lavastuse suurepärane kostüümivalik on Pille Jäneselt) ning totaalse arvutisõltlasena ei räägi praktiliselt sõnagi. Paar korda vilksatab laval ka maale lapseootele sõitnud Birgiti (Teele Pärn) peigmees Jass (Karmo Nigula), kelle haridustee peatus Jüriöö ülestõusu juures ja Vabadussõjani ei jõudnudki. Jass elab Soomes kuue „kaastöötajaga” ühises toas ja tal puudub aeg ja tahtmine oma (soovimatu) lapse sünni juures viibida. Kultuurimaja juhatajast (ja koristajast) Merikesel (Marta Laan) on küll tubli remondimees Toivo (Taavi Teplenkov), kellest Merike aga tihtipeale mõtleb: „Kes see võõras vanamees minu kõrval küll on?” Kõneldakse ka küla meeshingest, kelle Soomes elav tütar olevat abiellunud mustanahalisega ning kes seisab nüüd kirvega majauksel, et „ruberoid” sisse ei saaks. Väimehega kohtumiseks lüüakse äiapapa lõpuks tööriistakuuri, mille ette ta püstitab sildi „minu Eesti maa”.

Ja selline ongi siis Kivirähki Eestimaa! Aga seda maad muidugi ka valitsetakse. Teises vaatuses ilmub lavale paljukirutud vallavanem Kaarel Mäger (Tõnu Kark), kes kuuldes, et tema erakonna esimees kavatseb vaatama sõita patriootilist Vabadussõja-muusikali, tuleb ka endale rolli nõudma. Ja muidugi soovib ta mängida president Pätsi, et lipuga veheldes sõjakäiku murrang tuua ja lõpuks aumärke jagada. Kujutamaks, millise agara ogaruseni jõuab üks erakonna esimehe ees pugeda ihkav vallavanem, on Kivirähki pehme koomikusulg jõudnud ülima sarkasmini, aga seda peab küll oma silmaga nägema. Nagu kuulama ka Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvitsa muusikavalikut, milles rahvuslikud šlaagrid on Kivirähki käest saanud ajakohasema teksti.

Täpsed ja tabavad repliigid

Priit Pedajas on pannud kogu trupi ühtlase ja tugeva ansamblina mängima. Kui kedagi eriliselt esile tõsta, siis Maria Klenskaja loodud „külavenelast” Svetat, kelle täpsed ja tabavad repliigid annavad etendusele erilise vürtsi nagu ka tema rusikas, mis sunnib teisi tegelasi „venelaste” asemel alati „punased” ütlema. Õigustatult üha populaarsemaks tõusvat Marta Laant aga tahaks hoiatada maneeri kalduva välise teatraalsuse eest (mida oli pisut tunda juba ka „Väikekodanlastes”).

Esietenduselt lahkudes lausus üks vaataja üsna valjult: „Täpselt nagu elus!” Kivirähk, Pedajas ja trupp on loonud peegli ja see peegel on väga naljakas, aga ka mõtlemapanevalt kurb.

Eesti Päevaleht, 17.06.2018