Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Tajuintensiivsusest suletud ruumis (PM)

16.02.2017

TAJUINTENSIIVSUSEST SULETUD RUUMIS
Madis Kolk

Kersti Heinloo debüütlavastus «Lift» on lisaks Veera Marjamaa dramaturgias väljenduvale sisutasandile ka selgelt ja kontseptuaalselt vormiteadlik tervik: viis noort inimest on paigutatud oma ihade, hirmude ja ängide mõistmiseks ning väljendamiseks suletud ruumi, omamoodi piirsituatsiooni, mille keskkond on nii visuaalselt kui heliliselt atraktiivne, omades sellise läbipaistmatu meediumina iselaadi väärtust.

Selles mõttes tingib lavastuse vorm ka mängu- ja analüüsireeglid ning pole mõtet neist mööda vaadates vaidlustada sisu väljendamiseks valitud vahendeid. Eriti veel arvestades, et olen lavastuse vanuselisest sihtgrupist mõnevõrra vanem ega oma seega õigustki noorema põlvkonna aistingute autentsuses kahelda. Siiski, just soov neid tajusid ka ise tunda annab võimaluse valitud väljendusvahendite kõnekamaid ja kahvatumaid külgi kõrvutada.

Tegemist ei ole noorte süvapsühholoogilise pihtimusega, vaid pigem valu visualiseerimise ja selle kaudu ka leevendamisega. Keskkonna keskne moodustaja on kahtlemata Kristjan Suitsu loodud lavaruum oma liftikuubiku, ekraani ning valgusmängudega, millega resoneerub Hendrik Kaljujärve tundlik muusikaline kujundus.

Oma kohatises lärmakuses ja välises efektsuses asetab see rõhu tajukeskkonnale, kus tänapäeva noored (oletatavasti) oma valikuid teevad, mitte aga niivõrd neile valikuile endile, protsessile, mis võiks toimuda noore inimese sees, tema kokkupuutes väliste pidepunktidega ning n-ö materjali vastupanu ületamisele.

Tegelaste fragmentaarne ja improvisatsiooniillusiooni taotlev dialoog sobitub loodud audiovisuaalsesse keskkonda iseenesest hästi, kuid samuti justkui keskkonnakomponendina, ühe osana lavastuse heli- ja pildimaailmast. Selles ei ole midagi halba, lavastus ei pea ehituma tegelaskonna «elatud elu slepile» või rollijooniste arengule.

Tunnike «Lifti» kinnises ruumis taotlebki ennemini ühe hetke läbivalgustust, selle peatamist, aegluupi aeglustamist (ka üks tegelastest, Markus Luige kehastatav Harald kõneleb ajatunnelist, kus aega soovi kohaselt kiirendada ja peatada). Kahju on aga sellest, et tegelaskond, kes ilmselgelt loodud esindama väga erinevaid inimtüüpe – lisaks Haraldile ka Amanda-Riin (Liisa Saaremäel), Li-Lii (Inga Salurand), Klaara (Britta Soll) ja Miikael (Karmo Nigula) – jääb justkui tervikuna kogu audiovisuaalse keskkonna dekoratiivseks komponendiks, tõusmata eriilmeliseks taju pidepunktiks.

Ruumi läbivad valgus- ja heliimpulsid, kuid need läbistavad seda oma trajektoori muutmata, tehnoloogia ja inimese kokkupuutepunktis ei sünni justkui mingeid reaktsioone, aeglustusi, aktiveerumisi, mänguloogika varieeruvust ja energeetilisi muundumisi.

Veel kord, ma ei igatse taga tavapsühholoogilist rollianalüüsi, küll aga inimese ja ruumi koostoimes tekkivat ja muutuvat intensiivsust, mis liigendaks ka ruumi ennast, rääkimata tegelaste tajude ja reaktsioonide kaudu sündivaist kujundeist. Seda rolli kannab küll Sylvia Kösteri jõuline koreograafia ning kuna tegemist on lavastaja õpingukaaslasega lavakunstikooli füüsilise teatri magistrantuurist, on see kindlasti oluline kontseptuaalne telg, kuid eelkirjeldatud audiovisuaalse keskkonna sees kipub samuti jääma dekoratiivseks lisaelemendiks, rohkem ruumikontuuride tantsuliseks täisvärvimiseks kui iseseisvate piirjoontega kehakujundiks.

Ehkki eelneva jutu põhjal võib tekkida tunne, et lavastuse ruum on ennemini huvitavalt leiutatud laboratoorne ekstrapolatsioon, mõningate tänapäeva noortemaailmale omistatavate elementide tehniline ülekanne ka selles toimijate tunde- ja mõttemustritele, mitte niivõrd nende mustrite endi esiletõst ja teekonnakirjeldus, võib siiski tegemist olla ka põhisõnumi endaga.

Noorte liftirännak ei suubu resignatsiooni ega teadvustamata emotsioonide tupikusse, pigem väljendab selle generatsiooni valutut toimetulekustrateegiat maailmas, mis ei paku kuigi palju turvalisi järelemõtlemisoaase, vaid sellekohast kaitset võib leida hoopis suletud ruumist.

Postimees, 16.02.2017