Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Vabadusrist ja -viletsus (EPL)

09.04.2014

VABADUSRIST JA -VILETSUS
Veiko Märka

„Wabadusrist" kõneleb ajastust, kui poliitikas oli rohkem entusiasmi kui tänapäeval. Aga rohkem oli ka vastutustundetust.

Lavastuse ruumiline fookus on tipp-poliitikute ja muu eliidi kooskäimisklubi Centum – ladina keeles „sada“. Ajaliselt toimub tegevus vahemikus 1925–1940 ehk detsembrimässu mahasurumise järgsest stabilisatsioonist Talvesõjani.
„Jahmatavad paralleelid tänapäevaga,“ nagu teatri kodulehel reklaamitakse, on ilmselt katse pööblit teatrisse meelitada. Tegelikult hoidub lavastus selliste odavate ja kunstlike paralleelide tõmbamisest. Vastupidi, miljöö on väga ajastutruu, seda toetavad rohked 1930. aastate kroonikakaadreid imiteerivad ja originaalsed filmilõigud. Aga ka tegelaste tekst on ajastutruu – näiteks Rei (Lauri Kaldoja) noomimine selle pärast, et ta kummardab telefoni, raadio ja kinota elanud Marxi, ning Pätsi lapselik õhin tsepeliini nähes neid suurel hulgal Eesti armeele hankida.
„Wabadusrist“ on esmajärjekorras autorite poliitiline manifest. Saame teada, et neile meeldivad vapsid ja ei meeldi sotsid. Pole oluline, miks. Kõige rohkem meeldis mulle vapside ning Pätsi ja Laidoneri konflikti peapõhjuse selge esiletoomine – esimeste ähvardus avalikustada teiste ärilised mahhinatsioonid, mis oleks tähendanud nii Pätsi kui ka Laidoneri karjääri lõppu.

Ergastatud karakterid
Näidendi õhkkond vastab enam-vähem Tammsaare „Tõe ja õiguse“ neljanda osa omale. Näiteks meenutab ärimees Jürgensoni (Guido Kangur) õnnetu saatus papa Vesiroosi oma. („Kõigil on võlad, ega sellepärast pea ennast maha laskma keset balli.“) Dramaturgiline areng peaaegu puudub. Kõik oluline, mis laval toimub, on ajaloos pädevale vaatajale ette teada ja mittepädev ei saa nagunii midagi aru. Pinge tõstmiseks on karaktereid ergastatud, näiteks Rei pole siin sots, vaid pigem kommunist. Seetõttu mõjub Pätsi plaan temaga koalitsioon luua vaat et riigireetmisena. Puhk (Jüri Tiidus) pole konkreetne ärimees, vaid kröösuse koondportree, Pusta käib liiga tihti vannis jne.
Õnneks on teine vaatus (alates 1931) tunduvalt huvitavam kui üldistavatest fraasidest kubisev esimene – seda nii ajaloolise sisu kui ka teatraalsuse poolest. Keskseks tegelaseks muutub tagasihoidlik noor jurist, hilisem poliitilise politsei spioon ja mõrvar Rudolf Pihlak (Uku Uusberg), kelle kuju on ka dramaturgiliselt kõige nõtkem. Pihlaku absoluutne nurjatus, karjerism ja vankumatu sihikindlus mõjuvad ühtaegu ehmatavalt ja usutavalt.
Teine suurepärane osatäitmine on Ivo Uukkivi Laidoner. Tema kuju on, vastupidi, staatiline, kuid siiski efektne kindrali pikaajalise range sõjaväeteenistuse tõttu degenereerunud mõttemaailma pärast. Sellele lisandub ka üleliia agar teotahe. („Kes klubis ei käi, sõjakohtu alla!“) Kui Pihlak on nuhile omaselt tagasihoidlik ja üritab mitte silma paista, särab Laidoner ka visuaalselt, olles lavastuse väike päike.
Ülejäänud tegelaskond on pigem reaalsete isikute markeering. Kolm ja pool tundi on küll pikk aeg, aga suudab kümne Eesti prominendi 14 aasta tegevusest anda ainult kvintessentsi. Nende eritlemine on puhtalt subjektiivne. Näiteks mulle oli südamelähedane Pusta kuju (Tõnu Oja) seetõttu, et lugesin Pusta mälestusi („Kehra metsast maailma“) juba teismelisena ja see kuvand, mille Oja temast edasi andis, vastab väga hästi lugemismälestusele. Aga kui tükist positiivset tegelast otsida, on Pusta sellele kohale ainus kandidaat. Päts (Ain Lutsepp) on kuju, kelle ümber teised rohkem või vähem tiirlevad, n-ö Centumi tsentrum. Tema tipphetk on lõpumonoloog, kus Päts esineb täiesti elust irdunud ja oma eksimatuses veendunud härras-raugana. Seal väärib ta oma varasematest alatustest („Nagu kuri vaim oleks sees“) hoolimata kaastunnet.

Sirk kui rahvakogu aktivist
Näidendi põhiidee võtab kokku Artur Sirk (Tiit Sukk), kes unistab riigist, millel on hing. Idee on julge, kuid kahjuks teostamatu, nagu tõestab ka näidendi tegevuskäik. Sest kui riigil on hing, milleks selle kodanikele siis veel autonoomsed hinged? Sirgu jutt kõlab erandina täiesti tänapäevaselt, tema ideed on sama ogarad kui Harta 12 ja rahvakogu aktivistidel.
„Wabadusristi“ lavaelu algas enam-vähem samal ajal kui Endla „Varesel“. Kattuvad tegevusaeg, teema ja osalt tegelasedki – näiteks Päts figureerib mõlemas. Ometi on sisuliselt tegu antipoodidega. Kui esimeses on äärmiselt tähtis naistegelaste liin, on naised teises puhas dekoratsioon. Esimeses on fookuses inimesed, teises täiesti ebainimlikud poliitikud. Esimene on isikudraama, teine sotsiaalne panoraam. Esimene on suunatud südamele, teine mõistusele. Lühidalt: „Vares“ on näidend teatri-, „Wabadusrist“ ajaloo- ja poliitikahuvilistele.

 Eesti Päevaleht, 09.04.2014