Vabadussõja muusikal – „Kibe... Kibe...“ (PM)

21.06.2018

VABADUSSÕJA MUUSIKAL – „KIBE... KIBE...“
Pille-Riin Purje

EV 100 teatrisarja „Sajandi lugu“ on Andrus Kivirähk ainsana kirjutanud kaks näidendit, mille pealkirjades linnunimede süsteem. „Kaarnakivi perenaine“ käsitleb 1950. aastate ränkust koos ürgse muinasmaailmaga; „Isamaa pääsukesed“ käesolevat kümnendit. Kahe näidendi ühisosa on naiste kestmise jõud, küllap lööks ka Kaarnakivi perenaine Ilse entusiasmiga kaasa näiteringis. Teatrisarja paralleeli võib tõmmata Aare Toikka ja Mihkel Seedri näidendiga „Sirgu Eesti“, kus 1930ndaid vaadeldi näidend näidendis printsiibil, ka seal said naised mehi mängida, kuigi poliitiline hoiatussihik oli teises tonaalsuses.

„Isamaa pääsukeste“ vahva idee näib esiotsa jantlik. Näiteringi Virmaline juhil Pilvil tuleb idee vabariigi sünnipäeva auks lavastada muusikal Vabadussõjast. Ainuüksi see kombinatsioon, Vabadussõda ja muusikal, osutab Kivirähki nüüdisaja tajule – elame ju uuslihtsustamise ajastul. Samas on Kivirähk alati osanud Eesti Vabariigiga seotud paatost naeruga vääristada, mõelgem Ivan Oravale. Konstantin Pätsini jõuab viimaks ka „Isamaa pääsukesed“. Nali ja samas kurbloolus peitub aga tõigas, et kultuurimaja näiteringis käivad koos ainult naised.

Priit Pedajase vaimukas lavastus sobib hiilgavalt Keila kultuurikeskusesse, kus Pille Jänese heas napis kujunduses proosalisuse kohale laotub naiselik käsitöömotiividest pilvesülem. Draamateatri koostöö Nargenfestivaliga on seekord hajusam kui „Metsa fortes“, „Isamaa pääsukesed“ saab augustis mängupaiga Naissaarel, kõrva torkab Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvitsa stiilne muusikaline kujundus ja kaval viisivalik.

Kolm tundi kestev teatritükk on siin-seal veidi lohisev, aga süžeeliinid viiakse ontlikult lõpule. Teise vaatuse muusikaliproov on võrratult naljakas, mängulaad toob meelde mõnusa lavastuse „Adolf Rühka lühikene elu“. Jaburad mustad vuntsid nina all, mängivad igas eas naised koolipoisse. Midagi absurdsemat annab ette kujutada. Jälle tajub Kivirähki laadi absoluutse tunnetusega Ester Pajusoo, tema Anu on veenvaim poisijunts, pealekauba on Pajusoo muidu ka laval poisse mänginud. Anu lavateemeenutused panevad heldima. Imetoredasti sobib ansamblisse Teele Pärn – südikas rase Birgit, kes poisina Mari Möldre Tootsi tõugu, kuigi õblukesem. Lüürilised, hingesugulaslikult tundelised on Ülle Kaljuste siiras boheemlane Pilvi (ilmekad kostüümid!) ja Viire Valdma harduv Helgi, mõlemad mängitud soojatoonilise osavõtlikkuse ja väikse kõrvalmuigega. Üht äärmust komöödiažanris pakub Marta Laan, tema etendab atsakat kultuuritöötajat Merikest (volüümikas välisvorm on tal „Eesti matuse“ vurhvi) hüperenergiliselt, ent see roll ainsana muutub ajapikku olmeliseks estraadisketšiks. Täiesti vastupidine, žanriülene lähenemine on omane Maria Klenskajale, kelle Sveta rollis igas repliigis,

Üksjagu meenutab „Isamaa pääsukesed“ romaani „Maailma otsas“, siiski pole näitelaval kõik inimesed head. Naised on liigagi head. Aga mehed, kes ilmuvad ning varem või hiljem pagevad, on enamasti lorud või jobud. Me ei näe laval Simmermannide pereisa, keda õhinal klatšitakse, kes ei taha väimeheks neegrit: tore, et Kivirähk ei alluta tegelaste kõnepruuki silmakirjatsevale poliitkorrektsusele. Küll aga ilmub ainsaks, see-eest suureks mängitud stseeniks Tõnu Oja Helgi mehe Otuna, kelle äärmuslik vihkamistiraad on koomiline, kuid oma äratuntavuses hirmutav. Otu ei ole hea mees. Ei ole tore inimene ka Karmo Nigula Jass, Birgiti peigmees, kes lapseootel naise eest Soome tööle pageb. Tsipa muhedam „ruberoid“ on Taavi Teplenkovi remondimees Toivo, kes oma Merikese tuhvli all sunnitud muusikalirolli vastu võtma. Joodikule omast lõputut südamlikkust kiirgab Tiit Suka Valdekust, Anu pojukesest, kes alandlikult taarudes nuiab õlleraha ja kelle naiste kudumisring viimaks halastavalt oma tiiva alla võtab. Elegantse iroonia ja värskelt karakteerse diktsiooniga etendab Tõnu Kark vallavanemat, kelle liignimi toob meelde kunagise hittlaulu „Mägra maja“. See, mis asjaoludel Kaarel Mäger endale muusikalirolli nõuab ja kuidas ta mässab, on särav satiiriline intermeedium.

Uudne kuju meie püünedel on Helgi poeg Jaagup, keda vaimustava väljendusrikkusega portreteerib Christopher Rajaveer. Kammitsetud kehakeelega Jaagup ei saa naljalt sõna suust, ometi ta tahab muusikalis osaleda, viimaks isegi laulab kaasa. Jaagupi suutmatus verbaalselt suhelda on ajamärgiline ja tragikoomiline, sest poiss on arvutigeenius, seega kaugeltki mitte nõrgamõistuslik, nagu nähvab tema teisipidise suhtlemispuudega isa Otu.

„Isamaa pääsukesed“ on lavastus, millele kaasa elades saab nutta ja naerda. Kultuurimaja saalist lahkudes kerkib hinge ligilähedane valuvahk nagu „Eesti matuses“ Tõnu Kargi Karla lõpuhõikest: „Kibe... Kibe...“

Postimees, 21.06.2018