Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Vale-aja eestlased/ Postimees

21.03.2011

VALE-AJA EESTLASED
Janar Ala

Väidetavalt on «Õitsengu» tegevusajaks ja -kohaks 1980. aastate alguse Nõukogude Eesti. Lavakujunduse beež sein, punane telefon, diivanid ja tugitoolid räägivad ka justkui sama juttu. Ning tegelaste soovid ja tegemisedki: kes unistab suvila ehitamisest, kes käib tiiru Saksamaal ja räägib sellest nagu kõige imelisemast utoopiast, kes rõõmustab välismaalt saadetud Beach Boysi plaadi üle.

Kõik see on meeldivalt kunstlik ja ebareaalne ning kohe alguses on tunda, et võime hakata arvustuses rääkima ka mingisugusest undilikkusest või isegi fassbinderlikkusest.

Sellist asja aeg-ajalt ikka eesti teatris juhtub ning ajal, mil räägitakse, et psühholoogiline teater teeb comeback’i ja uussiirus on in, tundub see lausa dekadentlik. Too postmodernism – nimetame seda siis nii, ehkki see ei ole ammu enam moes – saab enda olemasolu õigustada ainult väga tugeva lavastusega ja «Õitseng» seda muidugi on. Edevalt tugev või tugevalt edev.

Martin Alguse tekst on vaimukas algusest lõpuni. Vaimukas tekst ja elulised karakterid elutus (sünteetilises, teatraalses) valguses. Tiit Sukk varakapitalistliku tümikas-ärimehena näitamas in-your-face-koomilist kõrgpilotaaži. Teised toimetamas Suka selja taga ja lisamas ansamblimängule varjundeid. Improvisatsiooniline õhkkond, kus näitlejatele meeldib see, mis nad teevad, ning jagatakse biiti.

Seda on tunda, koostöökeemiat on tunda. Lavastaja paneb näitlejad mängima küll film noir’i võtmesse, küll teeb valeooperit (väga naljakas), korraldab ühe korraliku karaoke-kitši (=kätši) – kui aga vaja, tekitab tunde, nagu käiks laval rühma inimeste omavaheline ajaveetmine, mida pealt vaadata on isegi pisut ebameeldivalt ja ebaviisakalt vuajeristlik. Mäng ultrarealistliku tühja ajaga (ehk molutamisega) kukub samuti väga hästi välja.

Helikujundus hakkab kõrva. Muusikat mängitakse vinüülplaatidelt ja kes iganes ka plaadimasina taga ei ole (enamasti lavastaja ise), saab oma suva järgi määrata etenduse kiirust – näiteks plaadiga venitades. Lavastaja Ingomar Vihmar on ühes intervjuus öelnud, et muusika on talle tähtis ning stiilidest meeldivad talle dub ja hiphop – stiilid, milles keskne tunnus on piltlikult öeldes ajalise mõõtmega manipuleerimine.

Kollaaž on nende teine keskne tunnus, eriti hiphopis. Seega ei oleks liig rääkida «Õitsengust» näiteks hiphopi terminites. Tegelastel on millegipärast jaapani nimed; jaapani nimed 1980. aastate Nõukogude Eestis – kas see pole hip­hop, kas see pole sämplingukultuur? Jne jne.

Rütm on siin väga oluline ja see on üks imelik rütm. Lavastus kulgeb pildikestena, mille puhul ootad, et kus see õitseng nüüd endast märku annab, aga ega ta annagi. See teatav vaataja narrimine, mäng arusaadava ja arusaamatu piiril ongi põhitelg, mille järgi «Õitsengut» hinnata.

Uus lavastus
Martin Algus «Õitseng»
Lavastaja Ingomar Vihmar
Osades: Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum jt
Esietendus Eesti Draamateatris
13. märtsil

Allikas: http://www.postimees.ee/406717/vale-aja-eestlased/